Esimene aktsioon - "Head soovid sinule"

Kuupäev: 17.detsember 2008
Koht: Tallinna tänavad, vanalinn
Aktsioon: enda mõeldud lahedate uusaastasoovide jagamine paberist volditud loomakeste peal (luiged, koerad, pandad jne)

11. detsembri õhtul kogunes Naeratus näole tiim Kullo noortekeskusse, et valmis voltida 300 loomakest, mida jagati ühel kolmapäeval pimedal detsembrikuul. Peale voltimise kaunistasime neid luiki ka joonistustega, uusaastasoovidega ja väikselt kriblisime kusagile ka oma blogiaadressi, et inimesed saaksid teada, mida ja miks me teeme. Voltimise käigus sai "kahjuks" ka tohutult nalja ja piparkooke mugitud.

17. detsember kogunes tiim varakult juba Noortekohvikusse, et seal kell 17.00 startida vanalinna tänavatele oma häid soove ja ideid jagama. Aaa, volditud loomakesi ka. Mäkerdasime põskedele lahedad naeratused, mõned sõid kõhu täis, pidasime viimased motiveerivad kõned ja oligi minek. Jagunesime kolmeks eri grupiks, et haarata laia ala, aga jääda ka mingil määral kokku, et saaksime omavahel julgemalt ja lahedamalt nautida seda tegevust.

Tulemused olid üllatavalt head!
Kõik volditud said ülikiiresti jagatud. Kokku saime Raekoja platsil, kus läks lahti muljetamine. Kuna kõik rühmad ei jõudnud üheaegselt platsi, siis otsustasid Ira ja Sevilaj minna ning soovida ümbritsevatele inimestele lihtsalt "Head õhtut!".
Kokku saime:

• 300 voldikut jagatud
• Tohutult imelisi naeratusi
• 10 kallistust
• 1 suurepärane naine hakkas meie tegevuse uskumatusest nutma.

Meie poolt aitäh teile kõigile, kes meie meisterdusi ja häid soove vastu võtsid. Te tegite meid üliõnnelikest ning andsite aina rohkem indu seda üritust veel edasi teha. Teie naeratused kannustavad meid takka. SUUR AITÄH TEILE!!


Siit järgnevad osade meie grupi jagajate muljed:

Allar

Aktsioon oli väga lahe. Sai jagatud koerasid, kuigi luiged eriti ei läinud.
Iga inimesega kontakti ei loo, aga tavaliselt on kõik ikkagi nõus.
Eestlane ikkagi ei ole nii kinnine, kui arvatakse.

Lausa vapustav mida nii noored tegelikult suudavad teha, mida näitas ka esimene aktsioon.
VÄGA LAHE OLI!

Liis

Ma olin üllatavalt rahulik.Mitte üldse närvis. Ma lihtsalt ei teadnud mida ootada. Tavaliselt mõni närv ikka hüppab sees, aga teate kõigest saab üle, kui sa seda ise vaid tahad!

Esimene mulje oli küll üllatav - kolmelt esimeselt inimeselt sain kohe eitava lause:“Mul on kiire. Ei saa.“ Aga mina punnisin edasi.

Oli ka hetki, kus ma nagu aimasin , et inimene, kellele ma selle imearmsa volditud koera annan, viskab selle järgmise prügkasti juures lihtsalt ära. Ma ei solvu, vaid kõnnin rõõmsalt edasi, sest iga pisiasi ei saa mu tuju nulli langetada.
Ise aga sain tohutu rõõmulaengu! Ning olen lõputult õnnelik, et ma sellesse projekti ennast mahutasin!

Jagada oma rõõmu teistele on mulle ning ma arvan ka teistel tohutult suur tegu!

Sevilaj

Minuga oli niimoodi, et sain igaühelt kas kalli ja/või naeratuse. Just mitte mõnelt, vaid i-ga-ü-helt! Üks naine ei suutnud uskuda, et see, mida me teeme, on tasuta. Ta oli nii õnnelik, et tegi mulle kalli! Üht vanemat naist aga huvitas meie projekt nii väga, et jäin temaga pikemat aega rääkima sellest. Vinge oli! Tegelt ka.

Leene

Vaatasin, et hiina restoranis oli üks õnnetu näoga naine. Paistis, et tal ei olnud täna kliente eriti olnud. Niisiis astusin sisse ja rääkisin paar sõna. Suure naeratusega võttis ta volditu vastu ja peagi nägin teda kohe rõõmsamas tujus, kui klaasist sisse piilusin.
Vene tänavale jõudes nägin üht naist, kes seisis tänava ääres. Tal oli jalg haige ja liikus vaevaliselt. Andsin talle selle paberikese ning tema veidike morn nägu muutus nagu võluväel rõõmsamaks.

Jällegi üks poeke jäi tee peale, kus oli söömiseks ka laud. Seal oli üks üksik tüdruk, kes vaatas tühja pilguga välja; läksin tema juurde ja andsin talle paberikese, ta nägu lõi naeratama ja küsis, kuidas sellest imelooma küll tehakse...Origami nipid jagatud, läksingi edasi...

Ira

Tegi tuju heaks, et leidus inimesi, kes siiralt naeratasid, kuid siiski oli minu meelest palju neid, kes ei mõistnud seda.

Pauliina

Nägin raekojaplatsil üksikut pensionäri, kes oli arvatavasti kodust väljapääsemise eesmärgil jõuluturgu uudistama tulnud. Lähenesin talle naeratusega, ulatasin paberist jänku tema poole ja ütlesin, et siin on talle üks ilus jõulusoov. Ta vaatas mind emotsioonitu näoga ja ei öelnud sõnagi. Läksin teisele katsele. Keerutasin paberjänkut tema silme ees ja küsisin, kas ta tõesti ei soovi seda endale. Toonitasin, et see on isetehtud. Seepeale ta küsis, et palju see maksab. Ütlesin, et mitte midagi. Siis küsis ta imestusega, et miks ma seda siis ära tahan anda. Naeratasin ja selgitasin, et me jagame neid soovidega jänkusid lootuses, et need teevad inimesed rõõmsamaks. Alles siis võttis ta mu käest sooviga paberist jänese vastu ja naeratas. Tundus, et see jänku tegi tema päeva ilusamaks. Kasvõi natukene.

Jarko

Mul oli tore koeravoldik, millele oli taha kirjutatud "sul on ilus naeratus!". Tuli üks nooremapoolne naine, küsisin temalt, et kuidas päev on möödunud, on ta õnnelik ja kas tahaks ta midagi väga vahvat saada, selle peale naeratas ta kavalalt ja ütles vist, et miks mitte. Andsin talle siis meie imelaheda koera koos hea sooviga ning selle peale kui ta luges tagakülge, võin ma liialdamata öelda, et ta suu lihtsalt venis kõrvuni!

Siis oli veel ikka midagi meeldejäävat- oli üks vene tädi, kes ei saanud eriti minu jutust aru ja ega ma temast ka palju mõiganud. Aga siiski siiski sain ma talle selgeks teha oma algsete keeleoskustega, et see on sobaka ja me jagame horosisi idejasid ning selle peale naeratas ta mulle südamlikult ja võttis selle vastu (loodan et ta naeratus püsis varaste hommikutundideni).

Oli veel üks tore naine, kellel algul oli kibe kiire (ta jooksis VHK jõulupeole), hakkasin temaga siis kiirelt kaasa sammuma ise küsides, et on tal ka hea päev olnud ja on tal mingeid unistusi(koeravoldikul oli kirjas et su unistused täituksid), selle peale ei saanud ta algul päris hästi aru, et mis unistusi. Küsisin siis, et jõuluks või uueks aastaks. Neid ei olevat, aga edasiseks ikka on. Soovisin talle siis nende edasiste täitumist, vahepeal olime jäänud seisma mullegi märkamatult ning vestlesime mitu minutit meie ürituse mõttest ja sellest, mida me taotleme ja see meeldis talle!

Jaen

Igatahes kõige rohkem mõjus lähenemine - mida siiram, lahkem, positiivsem olid sina, seda kergemini võeti jutule, kuulati. Siirus.
Minul on nüüd küll parem tunne kesklinnas ringi rännata!